KUJUNEMINE

ELO jäi esialgu sõltumatu liikmena üleliidulise pioneeriorganisatsiooniga seotuks.
Moskvas tekitas ELO loomine tohutu suure skandaali, eestlasi süüdistati kõikvõimalikes surmapattudes. Kõige enam vihastas “keskust” see, et ELO Hartas polnud sõnagi kommunistlikest ideaalidest.
Septembris (1988) alustas tööd ka ELO Volikogu vanematekoda, arutati läbi ja võeti vastu ELO Viis Vaala (programm) ja ELO strateegia.
Seejärel ELO juhtimine tasapisi takerdus. Põhjuseks olid sisemised segadused ELKNÜ Keskkomitee, mille alla ELO palgalised töötajad siis veel kuulusid.
5. mail 1989. aastal Tartus toimunud ELO foorumil konstateeriti kriisi ELOs.
Augusti algul toimus siiski ELO laager Viljandimaal, Ulgel, kus osales ligi 600 ELO liiget üle kogu Eestimaa. Külalisi oli tulnud Soomest, Saksamaalt ja Lipetskist.
Septembris (1989) analüüsiti ELO seisundit ja otsus oli üksmeelne – asjad ei lähe nii nagu vaja.
Oktoobris vabastab ELO Volikogu lastekoda enamiku vanematekoja liikmetest, 21 liikmest jääb edasi ainult 7. Veel kinnitatakse, et ELO ei kuulu enam üleliidulisse pioneeriorganisatsiooni ja tehakse ettepanek, et ELO juhtimine antaks üle Huvikeskusele Kullo. Kinnitatakse ka Urmas Laanemi tagasiastumise palve.
Detsembris (1989) toimub Eestimaa huvikoolide direktorite nõupidamine, kus otsustatakse ELO volikogu ettepanek vastu võtta. Edukama tegevuse huvides asutavad 15 Eestimaa huvikooli ELO Toetajate Liiga.
ELO tegevuse juhtimine läheb üle Huvikeskusele Kullo (koostöös teiste huvikoolidega).
ELO presidendiks valitakse Kullo direktor Veikko Raagmets, kes juhib ELOt kuni 2002. aasta kevadeni.
ELO muutis oma nime Edukate Laste Organisatsiooniks 1998. aastal.
2002. aasta sügisest on organisatsiooni nimi Noorteühendus ELO.