Eesti Laste Organisatsioon (ELO) sündis 25. juunil 1988. aastal Hiiumaal Õngul.
Ettevalmistused selleks algasid juba palju varem – 1987. aasta septembris. Tegevuskava nägi ette põhjalikku ettevalmistust, mis pidi lahenduse leidma 16. ülevabariigilisel pioneeride kokkutulekul, mis oli juba varem kavandatud läbi viia juunis 1988.
Professionaalsete sotsioloogide abiga viidi läbi uurimused nii laste kui ka täiskasvanute hulgas. Pioneeriorganisatsiooni seisundit Eestimaal hinnati 5-palli skaalal – 1,7 punktiga. Võeti vastu otsus – tuleb luua uus ja parem organisatsioon.
Kui Moskvas nendest ettevalmistustest teada saadi järgnes karm korraldus – vabariiklik kokkutulek ei tohi toimuda. Moskvast helistati Indrek Toomele, kes oli tol ajal Eesti NSV ideoloogiline juht ja nõuti sellise õõnestustöö kiiret lõpetamist. Õnneks jätkus I.Toomel sirget selga.
22. juunil kokkutulek Hiiumaal siiski algas. Kohale oli kutsutud üks esindaja kõigist Eestimaa koolidest, enamik oli kohal.
25. juuni hommikul toimunud kokkutuleku lõpukoosolekul võeti vastu uue organisatsiooni põhikiri – ELO Harta, kinnitati ELO Nõukogu õpilaskoja koosseis, valiti ELO esimeheks Urmas Laanem (tolleaegne ELKNÜ Keskkomitee sekretär). ELO aseesimeesteks valiti Urmas Paet (Tallinna 13. Keskkool) ja Ivar Vinkmann (Jõgeva 1. Keskkool).
Moskvas tekitas ELO loomine tohutu suure skandaali, eestlasi süüdistati kõikvõimalikes surmapattudes. Kõige enam vihastas “keskust” see, et ELO Hartas polnud sõnagi kommunistlikest ideaalidest.
ELO presidendiks valitakse Kullo direktor Veikko Raagmets, kes juhib ELOt kuni 2002. aasta kevadeni.