Eesti Laste Organisatsioon (ELO) sündis 25. juunil 1988. aastal Hiiumaal Õngul.
Ettevalmistused selleks algasid juba palju varem – 1987. aasta septembris. Tegevuskava nägi ette põhjalikku ettevalmistust, mis pidi lahenduse leidma 16. ülevabariigilisel pioneeride kokkutulekul, mis oli juba varem kavandatud läbi viia juunis 1988.
Professionaalsete sotsioloogide abiga viidi läbi uurimused nii laste kui ka täiskasvanute hulgas. Pioneeriorganisatsiooni seisundit Eestimaal hinnati 5-palli skaalal – 1,7 punktiga. Võeti vastu otsus – tuleb luua uus ja parem organisatsioon.
Kui Moskvas nendest ettevalmistustest teada saadi järgnes karm korraldus – vabariiklik kokkutulek ei tohi toimuda. Moskvast helistati Indrek Toomele, kes oli tol ajal Eesti NSV ideoloogiline juht ja nõuti sellise õõnestustöö kiiret lõpetamist. Õnneks jätkus I.Toomel sirget selga.
22. juunil kokkutulek Hiiumaal siiski algas. Kohale oli kutsutud üks esindaja kõigist Eestimaa koolidest, enamik oli kohal.
25. juuni hommikul toimunud kokkutuleku lõpukoosolekul võeti vastu uue organisatsiooni põhikiri – ELO Harta, kinnitati ELO Nõukogu õpilaskoja koosseis, valiti ELO esimeheks Urmas Laanem (tolleaegne ELKNÜ Keskkomitee sekretär). ELO aseesimeesteks valiti Urmas Paet (Tallinna 13. Keskkool) ja Ivar Vinkmann (Jõgeva 1. Keskkool).
ELO jäi esialgu sõltumatu liikmena üleliidulise pioneeriorganisatsiooniga seotuks.
Moskvas tekitas ELO loomine tohutu suure skandaali, eestlasi süüdistati kõikvõimalikes surmapattudes. Kõige enam vihastas “keskust” see, et ELO Hartas polnud sõnagi kommunistlikest ideaalidest.
Septembris (1988) alustas tööd ka ELO Volikogu vanematekoda, arutati läbi ja võeti vastu ELO Viis Vaala (programm) ja ELO strateegia.
Seejärel ELO juhtimine tasapisi takerdus. Põhjuseks olid sisemised segadused ELKNÜ Keskkomitee, mille alla ELO palgalised töötajad siis veel kuulusid.
5. mail 1989. aastal Tartus toimunud ELO foorumil konstateeriti kriisi ELOs.
Augusti algul toimus siiski ELO laager Viljandimaal, Ulgel, kus osales ligi 600 ELO liiget üle kogu Eestimaa. Külalisi oli tulnud Soomest, Saksamaalt ja Lipetskist.
Septembris (1989) analüüsiti ELO seisundit ja otsus oli üksmeelne – asjad ei lähe nii nagu vaja. Oktoobris vabastab ELO Volikogu lastekoda enamiku vanematekoja liikmetest, 21 liikmest jääb edasi ainult 7. Veel kinnitatakse, et ELO ei kuulu enam üleliidulisse pioneeriorganisatsiooni ja tehakse ettepanek, et ELO juhtimine antaks üle Huvikeskusele Kullo. Kinnitatakse ka Urmas Laanemi tagasiastumise palve.
Detsembris (1989) toimub Eestimaa huvikoolide direktorite nõupidamine, kus otsustatakse ELO volikogu ettepanek vastu võtta. Edukama tegevuse huvides asutavad 15 Eestimaa huvikooli ELO Toetajate Liiga.
ELO tegevuse juhtimine läheb üle Huvikeskusele Kullo (koostöös teiste huvikoolidega).
ELO presidendiks valitakse Kullo direktor Veikko Raagmets, kes juhib ELOt kuni 2002. aasta kevadeni.
ELO muutis oma nime Edukate Laste Organisatsiooniks 1998. aastal. 2002. aasta sügisest on organisatsiooni nimi Noorteühendus ELO.